Juba üle nädala omapäi oldud. Tunded on kui Ameerika mäed - kord olen juba täitsa kohanenud, samas tuleb peale ohkama panev tunne, et üksinda järele jäänud aeg on nii lõputu... Tänane õhtul valdas mind see viimane. Meel kipub nukraks minema ja lapsed on nii tundlikud, et saavad sellest kohe aru. Valge aeg on helge. Aga kui pimedaks läheb ja lastega õue ka minna ei saa, siis on teine lugu. Päevad on küll pikemaks läinud, ent õhtud on sellest hoolimata alatult venivad.
Öösel, paistab, läheb jälle väga külmaks. Koer oli õues puhta härma läinud. Aga sellisele ööle järgnevad hommikud on võrratud! Loodan, et auto ka käima läheb, kui Kaur tarvis lasteaeda viia :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar