Peagi näen ma jälle oma Rennot!

Natu-natuke veel ja Renno on kodus :) Täna pidid nad Muscatisse minema, et öösel kell 3 lennukile istuda. Sellegipoolest pole ma päris kindel, millal ma teda näen. Kas juba homme või tuleb mul ülehomseni oodata.

Kõige muu kõrval teevad mind tema kojujõudmise logistilised plaanid natuke murelikuks, sest tõenäoliselt peaksin ma talle kusagile poolele teele vastu minema. Aga meie kallis autoloks ei taha minuga kuidagi koostööd teha. On teine külmas puhta ära hangunud. Sellepärast pole Külligi veel koju läinud, sest siis oleksime täitsa ilma autota. Ja külm see vembumees pole ju ka alla andnud, nagu esiti ikka lubati. Ja mina juba hõiskasin, et näe külma selgroog murtud... Tutkit! 20 miinuskraadi kanti külm on ikka veel konstantne ja lisaks veel see vinge tuul...

Ei oska ette kujutadagi, kui suur võib olla temperatuurishokk, kui tulla 25 kraadisest soojast 25 kraadisesse külma. Pean Rennot vist nädalakese toas hoidma :P, et ta rahulikult aklimatiseeruda saaks ning et see asi mingi hirmsa kopsuhaigusega ei lõppeks.

Igatsus

Oh...

Ma ei tea, miks see nii on, aga kui mul oma kalli järele igatsus liiga suureks läheb, kipun tegema asju (või vähemalt tahan teha), mis temale hingelähedased on. Näiteks käisin täna mere ääres seal, kus Renno armastab paati vette lasta. Või siis tahaks kakku kuulama minna...

Külma selgroog murtud

Eile öösel, kõige käredamal, oli Brusasel 25 külmakraadi. Läänemaa ja mereääre kohta on seda oi kui palju ja rohkemgi veel. Aga nüüd, lähed õue, sihuke tunne, nagu oleks plusskraadid! Jõudsin juba nende mõnepäevaste käredate ilmadega ära harjuda, nüüd tundub -10 kraadi nii soe ja pehme! Aga toad saab kenasti jälle 20 soojakraadini köetud.

Eile läks meil päeval elekter ära. Mõtlesin, et soh, külm annab juba sedaviisi endast märku. Helistasin veel naabritele, et küsida, kas nemadki sama saatust jagavad. Aga võta näpust - kõigil kenasti valgus olemas. Uurisin siis - isa teiselpool telefoni - meie kodused elektrikapid läbi. Korkidega olid lood korras, aga pealüliti, va sunnik, võttis kätte ja ütles üles. Küll see üks järjekordne Murphy seadus ole, et vot kui ikka naine üksi kodus ja külm kõige kangem, kipub Murphy (kes iganes ta ka oli) sõna peale jääma. Ega muud teha ei olnudki, kui pidime linnast elektriku kohale kutsuma, kes tuli ja juhtmed ümber paigutas. Nüüd oleme tagasi tsivilisatsioonis.

Põhjamaa naine

Ma vist olen loodud Põhjamaa inimeseks. Sest miks muidu pole mul siiani külmast ja lumest küllalt saanud. Hommikused ja õhtused õuetalitused, karvamüts peas ja paksud kindad käes, nina punane ja hingeõhk härmas. Tassida puid ja patsutada hobuseid, kes oma sooja nina leiva järele pihku pistavad. Ja siis tuppa - teha ahju mõnus tuli, panna kannutäis vett praksuvale puupliidile kohisema, villased sokid jalga ja kampsun selga ning siis mõnus tass kuuma teed juua - mida sa hing veel ihkad!

Kuigi ei saa salata - tegi natuke kadedaks küll, kui täna Rennolt sõnumi sain, et nemad seal Omaanis 25 kraadises soojas mõnusas ookeanivees ujuvad...

Külli tuli seltsi

Täna hommikul turgatas mulle pähe, et viimati käisin ma poes eelmise nädala teisipäeval. Pea poolteist nädalat tagasi. Nii et tõeline varudest elamine! Mulle see täitsa meeldib, ei saa salata.

Külm teeb oma töö. Auto võttis kätte ja tegi hommikul mulle "köh" ning ei läinudki käima. Ja mina olin just kokku leppinud, et lähen täna tööle. Õnneks tuli eile Renno ema meile seltsi, nii et sain tema autoga asjad aetud.

Küll ma rõõmustasin, et Külli siia tuli! Mõtlesin siin tükk aega, et missuguse vea peaks meile külge nuputama, et oleks põhjust Renno ema varem kui nädalavahetuseks siia kutsuda. Üksinda olemine, olgu see või lastega, kipub ikka nukraks minema. Kui võtta veel arvesse see, et olen siiani Rennost vaid mõne üksiku sõnumi teel põgusalt kuulnud. Eile helistas Külli ise ja uuris, et kas teda veel meil näha ei tahetagi. Missugune kergendus! Nüüd on lastel ka lõbusam. Nii pika aja peale muutub emme igavaks küll.

Eile Kaur ei läinud lasteaeda. Ärkas hommikul üles ja teatas, et tal on kõhuvalu. Kui lasteaeda helitasin, ütles kasvataja, et jaa neil oli eelmisel päeval just üks laps seal kõhuviirusesse jäänud ja pole imestada. Õnneks oli Kauri kõhuvalu vaid märk sellest, et ta ei tahtnud lasteaeda minna. Ööl vastu tänast tuli talle küll üks vinge nohu, aga ma loodan, et see va kõhuvärk talle külge ei hakka.

Monteerisime Külliga teleka üle pika aja tuppa. Ühest küljest hing kripeldab sees, pole ma ju mingi eriline teleka vaataja. Ent teisest küljest tabasin end endalegi üllatuseks mõttelt, et missugune vaheldus see on. Ma olen vist liiga kaua siin juba üksi olnud :P

Ilmateade lubab järgnevateks päevadeks kosmilisi külmakraade. Ootan "põnevusega".

Üles ja alla

Juba üle nädala omapäi oldud. Tunded on kui Ameerika mäed - kord olen juba täitsa kohanenud, samas tuleb peale ohkama panev tunne, et üksinda järele jäänud aeg on nii lõputu... Tänane õhtul valdas mind see viimane. Meel kipub nukraks minema ja lapsed on nii tundlikud, et saavad sellest kohe aru. Valge aeg on helge. Aga kui pimedaks läheb ja lastega õue ka minna ei saa, siis on teine lugu. Päevad on küll pikemaks läinud, ent õhtud on sellest hoolimata alatult venivad.

Öösel, paistab, läheb jälle väga külmaks. Koer oli õues puhta härma läinud. Aga sellisele ööle järgnevad hommikud on võrratud! Loodan, et auto ka käima läheb, kui Kaur tarvis lasteaeda viia :)

Hobusesitapäev nr 2

... millest mina osa ei saanudki, sest isa võttis nõuks minu eest töö ära teha. Aga küllap tulevad mul ka veel elamusterikkad hobusesitapäevad nr 3 ja nr 4 enne Renno tulekut :P

Isa aitas kohe hulka asju ära teha. Rassis paar rulli heina õuest sisse ja parandas mitu korda hanguvarsi (mis raske heina tassimisele lihtsalt vastu ei pidanud), tõi puid ja tegi sauna, mis siin talvel üksi olles tundub lastekõrvalt võimatu ettevõtmine olevat. Ema kühveldas suures tuhinas terve majaesise lumest puhtaks. Kuhjas hunnikusse, et saaks lastele sinna sisse onni kaevata :) Loodetavasti saame seda teha homme enne, kui vanemad tagasi koju lähevad.

Peaaegu nagu puhkepäev

Juba päris pikka aega pole olnud võimalust korraga ühe lapsega kodus olla (vähemalt minu puhul võrdub see puhkusega. Vahetevahel). Täna tuli see suurepärane päev. Asjaolud langesid nii kenasti seekord kokku, et sain Kauri üle mitme-setme aja lasteaeda viia (ja oi kui rõõmsalt ta sinna läks!). Ausõna, ainult Ekkega on toimetamist ikka 50% vähem. Terve maja sai tema kõrvalt ilma süümekateta koristatud.

Õhtul tulid ema-isa külla. Nii hea, kui majas jälle rohkem rahvast on. Kodune ja turvaline.

Küpsetage meile parem üks kook

Eile oli esimene päev, kus tundsin, et hakkan üksinda asjadega hakkama saamisega harjuma. On see nüüd hea või halb?

Ekkega sai arstil käidud. Selgus, et ei mingit angiini või kurgupõletikku. Diagnoos - allergia. Milline, selles peame nüüd toidupäevikut pidades selgusele jõudma. Nii et edasistele külalistele - palun ärge tooge lastele maiustusi ja poepuuvilju! Vähemalt nii kaua, kui selge ei ole, milles asi. Küpsetage parem meile üks kook :)

Hobusesitapäev nr 1

Miskit polnud teha. Paar päeva veel ja Roster oleks üle boksiserva hüpanud. Boksid olid poolteist nädalat puhastamata, aga sitta on taevani. Pole ka ime, sest päevad on veel nii lühikesed ja hobused veedavad seepärast palju aega tallis. Aga on alles kangutamine see külma ilmaga sita loopimine! Võta või saag ja lõika kuubikuteks. Mitu hääd tundi mässasin, aga ühele poole sain ainult ühe boksiga. Eks siis mingi päev ootab veel üks selline maraton ees.

Lapsed olid samal ajal toas, Elis käis neid jälle hoidmas. Said väga kenasti hakkama. See on hea, lapsed on ta juba päris omaks võtnud. Kui Elis ära läheb, räägib Kaur, et "meie Elis" ja "Kauri Elis".

Täna öösel ärkas Ekke suure nutuga üles. Tundus, et tal oli kurk nii valus, et neelamine ajas nutma. Üritasin taskulambi ja lusikaga sotti saada, mis tal seal suus siis toimub, aga ega eriti targemaks ei saanud, sest Ekke lihtsalt ei lasknud. Tegelikult on Ekke juba päris mitu ööd niiviisi klunksatusega neelatanud, nagu oleks valus, ent ma pole sellele tähelepanu pööranud, sest miskit muud tal häda pole ning päeval on roosa ja rõõmus nagu Ekke ikka. Nagu tänagi. Kuigi jah, kohati veidi loium. Homme saame arstile.

Minu jaoks täna päris rõõmustav uudis oli see, et meie lastearst dr Sukles läks pensionile (mitte et mul tema vastu midagi oleks olnud) ja tema asemele tuli dr Vare. Arst, keda usaldan Haapsalu lastearstidest kõige rohkem. Siiani sai tema jutule vaid läbi traumapunkti või siis, kui laps haiglasse sisse kirjutati.

Jõulud läbi ja vesi jälle majas

Täna hommikul polnud rutiinist meil juttugi. Kõigepealt tuli sepp meile hobuste kapju värkima ning vaevalt oli ta oma töö lõpetanud, kui isa siia jõudis. Kuna hommikuks suurest torude ja pumba soojendamisest kasu ei olnud ning vesi endiselt ei voolanud, otsustas isa tulla põhjust otsima. Nii ta oligi juba kell 7 hommikul autosõitu tulnud. Muidugi avastas ta, et asi polnud ei torudes, mida soojendasime ega ka pumbas, vaid hoopis süsteemi selles osas, mis läbi seina ühest teiseks üle läks. Isa sai vee üsna kiiresi lahti. soojustas kõik veelkord üle ja asi oligi korras. Käisime veel koos linnas ja siis läks ta kodupoole tagasi. Et nädalavahetuseks koos emaga tagasi tulla :)

Meie jõulud kestsid kuni tänaseni. See tähendab, et kuusepuu oli siiani välja viimata. Otsustasin end kokku võtta ja see täna õhtul ära teha. Kuna okkaid pudenes murdu ja ma teadsin, et niikuinii saab terve maja neid täis olema, võtsin targu oksakäärid ja lõikasin oksad puult küljest ära. Siis veel raputasin puud kuis jaksasin, enne kui selle läbi uste õue vinnasin. Noh, koristamist oli ikka omajagu, aga lihtsam ikka :)

Külm paneb ellujäämisoskused proovile

Täna öösel oli Brusase jaoks tavatult külm öö. -20 kraadi ja veetorud kõik puhta jääs hommikuks. Hea, et Elis oli nõus hommikul appi lapsi kantseldama tulema, nii sain rahulikult õuetoimetused tehtud. Vaja nüüd ju muuhulgas kaevust köie otsa seotud ämbriga vett ammutada. Ega see lihtne asi polnudki. Kõigepealt oli vaja leida nöör, mille otsa ämber siduda. Korraga olid kõik nöörid majas kadunud. Lõpuks harutasin sadularuumis hobuse valjaste küljest ühe, mis avitas. Järgmiseks tuli leida sobiv ämber. Küll oli üks ära jäätunud, teises auk sees jne. Järgmine seik oli see, et nii kui ma kaevukaane kaevult ära tõstsin, lõi sealt pahvakas auru näkku - tavatu küll, aga kaevus, näe, on soojem kui õues. Prillidel kohe kenad jäälilled peal :) Lõpuks sai kaks ämbritäit vett tuppa ja süda rahul. Muudki toimetamised toimetatud - puud veetud, hobused söödet-joodet. Aga kui siis kord tuppa jälle jõudsin - oh seda asjaajamist - lainetas pea terve esiku põrand. Selgus, et mitmest ämbrist oma aruga kaks tervet valides olin ikka vastu pükse saanud - ühel neist oli minu hoolikast valikust hoolimata auk manu.

Kauri lasteaeda viimise peale sellises külmas ei julgenud ma enam hommikul mõeldagi. Kuigi õhtul oli vaim ja laste riided valmis pandud ning hommikul isegi äratuskella peale ärgatud. Tea, kas auto käimagi oleks läinud...

No aga need jäätunud torud ikkagi. Ega neist nüüdseks hiliseks õhtutunniks asja ei saanudki. Sai mässatud radikate ja puhuritega nii mis hirmus. Hea, et need mehed ikka olemas on. Tähendab, see, et praegu meest majas ei ole (andku Kaur ja Ekke mulle andeks), paneb kohe mõtlema, kui keeruline oleks üksinda. Ega muidu aru ju ei saagi, kui omal nahal ei tunne. Hea, et igapäevaselt on keegi teine kui mina, kes tehniliste asjade pärast pead vaevab. Õnneks on veel isa, kui oma meest majas pole, kelle käest hüva nõu küsida. Ta on küll kaugel, aga pilt siinse maja süsteemidest on tal silme ees. Oli kohe palju kergem, ise ikka ei tule poolte asjade peale, mida ja kuidas teha võiks. Suutsin küll ka pisut paanikat tekitada, olles endas kindel, et tean, mis teen ning pingutades oma "asjalikkusega" üle. Aga mis sa teed. Naiste värk :)

Aga mõtle, täna on alles teine täispikk päev ilma Rennota. Ja juba tundub, et nii palju on juhtunud. Kui palju seiklusi meid veel ees ootab!

Kolm nädalat ilma meheta

Renno sõit Omaani algas eile. Kuni 29. jaanuarini ehk pea kolm nädalat saan siin Brusasel lastega talves ja pakases ilma meheta ellujäämist harjutada.

Täna oli esimene päev täiesti omapead. Päev nagu päev ikka. Ärkasime. Peale hommisööki lapsed hops! õuekombedesse ja välja hobuseid jooksma laskma-söötma-jootma. Siis jälle tuppa, mängud, lõunasöök- ja tudu.

Natuke elevust oli ka ikka. Veidi enne kella nelja õhtul vaatasin korraks köögi aknast välja ja mis ma näen - hobused lasevad kaugel paksus lumes koplist tükk maad väljas galoppi. Oh sa jutt, sunnikud olid aiast välja saanud. Korraks jooksis mõte kokku, et mis mas nüüd teen, tited toas üksi nõus pole olema ja hobused on ula peal. Helistasin siis Elisele, et kas ta on kodus ja saab aidata. Ja juba ta tuligi oma emaga. Võtsid hobuste ajamise enda kanda, mina läksin tagasi tuppa nutvate põnnide juurde. Ajasid teisi tükk aega tagasi. Rent ja Roster olid otsapidi juba mööda suurt teed jooksus olnud. Aga kõik lõppes kenasti. Hobused olid end tühjaks jooksnud ja tulid Elise käe kõrval truult kõndides kui treenitud koerad.

Tunnikese pärast tuli Elis külla veel juttu a'ama. Kõige muu jutu kõrval sain ma vist Ekkele lapsehoidja, kui vahel tarvis Saunjas tööd tegemas käia.