Täna öösel oli Brusase jaoks tavatult külm öö. -20 kraadi ja veetorud kõik puhta jääs hommikuks. Hea, et Elis oli nõus hommikul appi lapsi kantseldama tulema, nii sain rahulikult õuetoimetused tehtud. Vaja nüüd ju muuhulgas kaevust köie otsa seotud ämbriga vett ammutada. Ega see lihtne asi polnudki. Kõigepealt oli vaja leida nöör, mille otsa ämber siduda. Korraga olid kõik nöörid majas kadunud. Lõpuks harutasin sadularuumis hobuse valjaste küljest ühe, mis avitas. Järgmiseks tuli leida sobiv ämber. Küll oli üks ära jäätunud, teises auk sees jne. Järgmine seik oli see, et nii kui ma kaevukaane kaevult ära tõstsin, lõi sealt pahvakas auru näkku - tavatu küll, aga kaevus, näe, on soojem kui õues. Prillidel kohe kenad jäälilled peal :) Lõpuks sai kaks ämbritäit vett tuppa ja süda rahul. Muudki toimetamised toimetatud - puud veetud, hobused söödet-joodet. Aga kui siis kord tuppa jälle jõudsin - oh seda asjaajamist - lainetas pea terve esiku põrand. Selgus, et mitmest ämbrist oma aruga kaks tervet valides olin ikka vastu pükse saanud - ühel neist oli minu hoolikast valikust hoolimata auk manu.
Kauri lasteaeda viimise peale sellises külmas ei julgenud ma enam hommikul mõeldagi. Kuigi õhtul oli vaim ja laste riided valmis pandud ning hommikul isegi äratuskella peale ärgatud. Tea, kas auto käimagi oleks läinud...
No aga need jäätunud torud ikkagi. Ega neist nüüdseks hiliseks õhtutunniks asja ei saanudki. Sai mässatud radikate ja puhuritega nii mis hirmus. Hea, et need mehed ikka olemas on. Tähendab, see, et praegu meest majas ei ole (andku Kaur ja Ekke mulle andeks), paneb kohe mõtlema, kui keeruline oleks üksinda. Ega muidu aru ju ei saagi, kui omal nahal ei tunne. Hea, et igapäevaselt on keegi teine kui mina, kes tehniliste asjade pärast pead vaevab. Õnneks on veel isa, kui oma meest majas pole, kelle käest hüva nõu küsida. Ta on küll kaugel, aga pilt siinse maja süsteemidest on tal silme ees. Oli kohe palju kergem, ise ikka ei tule poolte asjade peale, mida ja kuidas teha võiks. Suutsin küll ka pisut paanikat tekitada, olles endas kindel, et tean, mis teen ning pingutades oma "asjalikkusega" üle. Aga mis sa teed. Naiste värk :)
Aga mõtle, täna on alles teine täispikk päev ilma Rennota. Ja juba tundub, et nii palju on juhtunud. Kui palju seiklusi meid veel ees ootab!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar