Miskit polnud teha. Paar päeva veel ja Roster oleks üle boksiserva hüpanud. Boksid olid poolteist nädalat puhastamata, aga sitta on taevani. Pole ka ime, sest päevad on veel nii lühikesed ja hobused veedavad seepärast palju aega tallis. Aga on alles kangutamine see külma ilmaga sita loopimine! Võta või saag ja lõika kuubikuteks. Mitu hääd tundi mässasin, aga ühele poole sain ainult ühe boksiga. Eks siis mingi päev ootab veel üks selline maraton ees.
Lapsed olid samal ajal toas, Elis käis neid jälle hoidmas. Said väga kenasti hakkama. See on hea, lapsed on ta juba päris omaks võtnud. Kui Elis ära läheb, räägib Kaur, et "meie Elis" ja "Kauri Elis".
Täna öösel ärkas Ekke suure nutuga üles. Tundus, et tal oli kurk nii valus, et neelamine ajas nutma. Üritasin taskulambi ja lusikaga sotti saada, mis tal seal suus siis toimub, aga ega eriti targemaks ei saanud, sest Ekke lihtsalt ei lasknud. Tegelikult on Ekke juba päris mitu ööd niiviisi klunksatusega neelatanud, nagu oleks valus, ent ma pole sellele tähelepanu pööranud, sest miskit muud tal häda pole ning päeval on roosa ja rõõmus nagu Ekke ikka. Nagu tänagi. Kuigi jah, kohati veidi loium. Homme saame arstile.
Minu jaoks täna päris rõõmustav uudis oli see, et meie lastearst dr Sukles läks pensionile (mitte et mul tema vastu midagi oleks olnud) ja tema asemele tuli dr Vare. Arst, keda usaldan Haapsalu lastearstidest kõige rohkem. Siiani sai tema jutule vaid läbi traumapunkti või siis, kui laps haiglasse sisse kirjutati.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
olen sinu blogi avastanud. tervitan ;)
VastaKustuta