Mõtlemiskoht

http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-10724/Kas-odavad-Hiina-kaubad-on-ikka-odavad-

Kas saab ilma plastikuta?

Paar aastakest tagasi sattusin sirvima ühe Ameerika perekonna blogi, kes üritasid kaks aastat hakkama saada nii, et nende elus ega kodus ei oleks plastikut. Peale seda olen hakanud enda ümber vaatama ja nägema KUI PALJU tegelikult seda naftaprodukti meie ümber on. Ja mõtlen - kas ka reaalselt on võimalik oma elu tänapäeval korraldada nii, et plastmassi ei oleks. No vot ei tea. Tegelikult on pea kõikjal plastmass (kui mitte täielikult, siis vähemalt koostisosana küll) - kausid, ämbrid, köögitarbed, kilekotid, pastakad, arvutid ja kõik muu kodutehnika. See nimekiri on lõputu. Isegi meie autod on suuresti plastikust.

Päris ilma saaks vist siis, kui hakata taas hobusega sõitma, süüa teeks puupliidil ja muusikat saaks nautida ise pilli mängides (kuigi-kuigi - isegi akordionist suur osa on tehtud plastikust. Hm!).

Üsna lootusetu, kas pole. Sellegipoolest - kui vähegi võimalik, üritan iga järgneva eseme soetada savist, puust, metallist, klaasist... Millest iganes, ainult et see kestaks võimalikult kaua, oleks keskkonnale võimalikult väikeseks koormaks ning mõjutaks tervist nii otseselt kui kaudselt võimalikult vähe.

Kõige lootusetum valdkond aga paistab olevat laste mänguasjad. Lastele ikka tahetakse rõõmu teha mõnd mänguasja kinkides. Ainult et... enamus neist on plastikust ja laguneb juba paari päevaga ära. Laps nukker, raha raisatud ja hunnik plastprügi jälle prügikastis. Mina ise ei kingi peaaegu kunagi kellelegi plastmassist asju. Ikka valin midagi sellist, mis on naturaalne ning tundub peos soe ja ehe. Ainuüksi see, et laps saaks ühe päeva terve mänguasjaga mängida, ei tohiks olla põhjus tarbimishullust õhutada. Pealegi - tavaliselt on lastel mänguasju küllaga, nii et alati ei pea lastele kinke tooma. Paar korda aastas sünnipäeval ja jõulude ajal on ju hea küll! Ja minu meelest on kahju, kui lapsed pideva kinkide saamisega ära harjuvad ning külaliste tulles ei oota mitte külalisi, vaid kinke, mida need toovad...

Oh seda sokikudumist...

Võtsin kätte ja hakkasin poistele sokke kuduma. Kuidagi viledaks on ilmad ju läinud, isegi toas annab tunda. Ja eelmise talve riidevarusid välja otsides avastasin, et villased sokid said toona puha läbi kantud.

Kaurile sokkide kudumine lõppes aga valusalt. Kudusin tugitoolis rätsepistes sokke ja üks varras kadus kusagile sülle seelikuvoltide vahele ära. Hakkasin siis seda end kergitades otsima ja ... Aiaiai! Torkasin end sellesamuse sukavardaga nii haledasti, et üks varda ots tungis üsna sügavalt parema jala kanda ja varda teine ots vasaku jala laba peale kontide vahele... Nüüd olen lombakas :) Renno muigas, et mulle võiks selle eest peaaegu et Darwini auhinna anda (teadmiseks - Darwini auhind on paroodiline auhind, mida antakse omaenda rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele, kes nii on parandanud inimkonna genofondi). Heh :)

Naturaalmajandus

Täna sõitsime kohalikke talusid mööda ringi ja täiendasime oma toiduvarusid. Selline naturaalsete ja lihtsate toiduainete varumine ja nendest söögi valmistamine on nii kosutav. Tänasel talutuuril saime osta rukki- ja speltajahu, sibulat, progandit, peeti, liha, piima, kohupiima ja mune. No tee või tina, mulle selline elu meeldib!

Peagi näen ma jälle oma Rennot!

Natu-natuke veel ja Renno on kodus :) Täna pidid nad Muscatisse minema, et öösel kell 3 lennukile istuda. Sellegipoolest pole ma päris kindel, millal ma teda näen. Kas juba homme või tuleb mul ülehomseni oodata.

Kõige muu kõrval teevad mind tema kojujõudmise logistilised plaanid natuke murelikuks, sest tõenäoliselt peaksin ma talle kusagile poolele teele vastu minema. Aga meie kallis autoloks ei taha minuga kuidagi koostööd teha. On teine külmas puhta ära hangunud. Sellepärast pole Külligi veel koju läinud, sest siis oleksime täitsa ilma autota. Ja külm see vembumees pole ju ka alla andnud, nagu esiti ikka lubati. Ja mina juba hõiskasin, et näe külma selgroog murtud... Tutkit! 20 miinuskraadi kanti külm on ikka veel konstantne ja lisaks veel see vinge tuul...

Ei oska ette kujutadagi, kui suur võib olla temperatuurishokk, kui tulla 25 kraadisest soojast 25 kraadisesse külma. Pean Rennot vist nädalakese toas hoidma :P, et ta rahulikult aklimatiseeruda saaks ning et see asi mingi hirmsa kopsuhaigusega ei lõppeks.

Igatsus

Oh...

Ma ei tea, miks see nii on, aga kui mul oma kalli järele igatsus liiga suureks läheb, kipun tegema asju (või vähemalt tahan teha), mis temale hingelähedased on. Näiteks käisin täna mere ääres seal, kus Renno armastab paati vette lasta. Või siis tahaks kakku kuulama minna...

Külma selgroog murtud

Eile öösel, kõige käredamal, oli Brusasel 25 külmakraadi. Läänemaa ja mereääre kohta on seda oi kui palju ja rohkemgi veel. Aga nüüd, lähed õue, sihuke tunne, nagu oleks plusskraadid! Jõudsin juba nende mõnepäevaste käredate ilmadega ära harjuda, nüüd tundub -10 kraadi nii soe ja pehme! Aga toad saab kenasti jälle 20 soojakraadini köetud.

Eile läks meil päeval elekter ära. Mõtlesin, et soh, külm annab juba sedaviisi endast märku. Helistasin veel naabritele, et küsida, kas nemadki sama saatust jagavad. Aga võta näpust - kõigil kenasti valgus olemas. Uurisin siis - isa teiselpool telefoni - meie kodused elektrikapid läbi. Korkidega olid lood korras, aga pealüliti, va sunnik, võttis kätte ja ütles üles. Küll see üks järjekordne Murphy seadus ole, et vot kui ikka naine üksi kodus ja külm kõige kangem, kipub Murphy (kes iganes ta ka oli) sõna peale jääma. Ega muud teha ei olnudki, kui pidime linnast elektriku kohale kutsuma, kes tuli ja juhtmed ümber paigutas. Nüüd oleme tagasi tsivilisatsioonis.

Põhjamaa naine

Ma vist olen loodud Põhjamaa inimeseks. Sest miks muidu pole mul siiani külmast ja lumest küllalt saanud. Hommikused ja õhtused õuetalitused, karvamüts peas ja paksud kindad käes, nina punane ja hingeõhk härmas. Tassida puid ja patsutada hobuseid, kes oma sooja nina leiva järele pihku pistavad. Ja siis tuppa - teha ahju mõnus tuli, panna kannutäis vett praksuvale puupliidile kohisema, villased sokid jalga ja kampsun selga ning siis mõnus tass kuuma teed juua - mida sa hing veel ihkad!

Kuigi ei saa salata - tegi natuke kadedaks küll, kui täna Rennolt sõnumi sain, et nemad seal Omaanis 25 kraadises soojas mõnusas ookeanivees ujuvad...

Külli tuli seltsi

Täna hommikul turgatas mulle pähe, et viimati käisin ma poes eelmise nädala teisipäeval. Pea poolteist nädalat tagasi. Nii et tõeline varudest elamine! Mulle see täitsa meeldib, ei saa salata.

Külm teeb oma töö. Auto võttis kätte ja tegi hommikul mulle "köh" ning ei läinudki käima. Ja mina olin just kokku leppinud, et lähen täna tööle. Õnneks tuli eile Renno ema meile seltsi, nii et sain tema autoga asjad aetud.

Küll ma rõõmustasin, et Külli siia tuli! Mõtlesin siin tükk aega, et missuguse vea peaks meile külge nuputama, et oleks põhjust Renno ema varem kui nädalavahetuseks siia kutsuda. Üksinda olemine, olgu see või lastega, kipub ikka nukraks minema. Kui võtta veel arvesse see, et olen siiani Rennost vaid mõne üksiku sõnumi teel põgusalt kuulnud. Eile helistas Külli ise ja uuris, et kas teda veel meil näha ei tahetagi. Missugune kergendus! Nüüd on lastel ka lõbusam. Nii pika aja peale muutub emme igavaks küll.

Eile Kaur ei läinud lasteaeda. Ärkas hommikul üles ja teatas, et tal on kõhuvalu. Kui lasteaeda helitasin, ütles kasvataja, et jaa neil oli eelmisel päeval just üks laps seal kõhuviirusesse jäänud ja pole imestada. Õnneks oli Kauri kõhuvalu vaid märk sellest, et ta ei tahtnud lasteaeda minna. Ööl vastu tänast tuli talle küll üks vinge nohu, aga ma loodan, et see va kõhuvärk talle külge ei hakka.

Monteerisime Külliga teleka üle pika aja tuppa. Ühest küljest hing kripeldab sees, pole ma ju mingi eriline teleka vaataja. Ent teisest küljest tabasin end endalegi üllatuseks mõttelt, et missugune vaheldus see on. Ma olen vist liiga kaua siin juba üksi olnud :P

Ilmateade lubab järgnevateks päevadeks kosmilisi külmakraade. Ootan "põnevusega".

Üles ja alla

Juba üle nädala omapäi oldud. Tunded on kui Ameerika mäed - kord olen juba täitsa kohanenud, samas tuleb peale ohkama panev tunne, et üksinda järele jäänud aeg on nii lõputu... Tänane õhtul valdas mind see viimane. Meel kipub nukraks minema ja lapsed on nii tundlikud, et saavad sellest kohe aru. Valge aeg on helge. Aga kui pimedaks läheb ja lastega õue ka minna ei saa, siis on teine lugu. Päevad on küll pikemaks läinud, ent õhtud on sellest hoolimata alatult venivad.

Öösel, paistab, läheb jälle väga külmaks. Koer oli õues puhta härma läinud. Aga sellisele ööle järgnevad hommikud on võrratud! Loodan, et auto ka käima läheb, kui Kaur tarvis lasteaeda viia :)